Itaalia

Itaalia oskab elu serveerida kahes portsjonis: ühel taldrikul meri, teisel mäed. Ühel hetkel jalutad Amalfi ranniku järsul kaljunõlval, kus igal trepiastmel ootab sind mõni sidrun, pastaroog või kelner, kes sind juba kaugelt sõbralikult tervitab. Teisel hetkel avastad end Dolomiitidest, kus mäed näivad nii täiuslikult maalitud, et kahtlustad fototöötlust.

Selline see Itaalia on: Positanost Cinque Terreni, Lago di Gardast Cortina d’Ampezzoni. Korraga saad kauni rannajoone ja alpid, rahuliku kaluriküla ja maailma luksuskuurordi. Ka ajavõtmes on valik lai – üks hetk pead kinni 2000 aasta vanusel Rooma kivisillutisel, järgmine hetk seisad ultramoodsas gondlitõstukis.

Kui sulle tundub, et pead valima, kas meretuul või mägede vaikus, siis ära muretse. Itaalias saad alati mõlemad. Ning vahel isegi samal päeval.

Itaalias ei pea sa muuseumisse minema, et kultuuri kogeda – kogu riik on nagu vabaõhugalerii. Firenze Uffizi ja Rooma Vatikani muuseumid on muidugi kohustuslikud, aga vahel peitub suurem kunst hoopis pesunööril üle Napoli vanalinna või Veneetsia turgude värvilistel lettidel.Milanos võid sattuda tavalisse kohvikusse ja istuda disainiklassika tugitoolis. Palermos kõnnid turul ja näed seinal freskot, mis sinna sattunud rohkem juhuse kui tellimuse tõttu.Ka väiksemates kohtades ootab ilu: Lecce barokkarhitektuur, Siena väljak, Verona antiikteater või Ravenna mosaiigid. See ilu ei ripu raamis, vaid kasvab igas detailis, aknalaual ja trepiastmel. Isegi grafiti Roomas näeb välja, nagu see kuuluks galeriisse.Itaalias piisab, kui kõnnid suvalises suunas – iga paari minuti järel leiad midagi, mida pildistada.

Shoppamine Itaalias on midagi enamat kui ostmine – see on peaaegu nagu väikese seiklusfilmi peategelaseks olemine. Milanos, maailma moepealinnas, jalutad mööda Galleria Vittorio Emanuele’ galeriid, imetled nii vaateaknaid kui marmorpõrandaid. Roomas Via Condotti ääres saad aru, et Gucci ja Prada ei ole siin lihtsalt brändid, vaid kohalik kultuuripärand.

Firenze pakub lisaks nahatöökodadele ka peidetud ateljeesid, kus käsitsi tehakse keraamikat, ehteid ja kingi. Veneetsias võid osta klaasist midagi, mille eesmärk jääb arusaamatuks, aga ilu on garanteeritud. Ja turud – neid ei maksa alahinnata. Torinos või Napolis võid leida rõõmu ka kõige veidramast leiust.

Ja kui midagi osta ei viitsi? Siis vähemalt jalutad endale suure isuga välja ühe korraliku gelato.

Itaalias on söömine elustiil, mitte lihtsalt kõhutäis. Toit ei ole siin kunagi kiirustades haaratud amps, vaid pigem sotsiaalne rituaal, mille juurde kuulub hea vein ja veel parem seltskond.

Roomas tellid carbonara’t ja kuuled, kuidas kelner räägib oma vanaemast. Toskaanas istud viinamarjaväljade vahel ja mõtled, miks üldse keegi mujale sööma peakski sõitma.

Üks parimaid nippe Itaalias reisimiseks on ausalt öeldes lihtne: vaata, kus istuvad kohalikud. Sealt saad sa kõige ehedama elamuse – olgu selleks espressobaar Napolis, trühvlipasta Umbrias või värskelt ahjusoe foccacia Genovas.

Siin jäävad maitsed kauemaks kui fotod. Sest nagu ütleb iga itaallane: „Toit on ainus, mis toob rahu ka siis, kui maailm seda ei tee.“